Pariisi tänavatel, eriti populaarsete turismipiirkondade ümbruses, tegutsevad mitmesugused petturid, kelle eesmärk on ära kasutada uudishimulikke ja pahaaimamatuid külastajaid. Üks kõige levinumaid skeeme on nn “Kus pall kadus?” mäng – petumäng, mis on eksisteerinud juba aastasadu, kuid toimib endiselt hämmastavalt hästi.
Mäng ise tundub lihtne: tänavapettur asetab väikese palli kolme tassi või kaardi alla, segab neid kiiresti ja palub pealtvaatajal arvata, kus pall asub. Kui arvad õigesti, saad raha tagasi koos “võiduga”. Mäng tundub süütu ja isegi lõbus, ning sageli näeb kõrvalt inimesi, kes justkui võidavad – see tekitab usaldust ja julgustust proovida.
Tegelikult on tegemist aga oskusliku lavastusega. Need inimesed, kes justkui “võidavad”, on sageli petturiga koostööd tegevad kaasosalised, kes on seal ainult selleks, et jätta mulje, et mäng on aus ja võidetav. Tegeliku mängu ajal on mängujuhi käed osavad ja harjutatud – pall liigub märkamatult ära või pole üldse seal, kuhu arvatakse. Kui raha on laual, pole sul mingit võimalust ausalt võita.
Tihti, kui keegi vahele astub ja protesteerib, ilmub äkitselt ka seltskond “juhuslikke” inimesi, kes olukorra eskaleerimisel mängu kiirelt kokku pakivad ja hajuvad rahvamassi. Politseile on neid keeruline tabada, sest nad liiguvad pidevalt ja vahetavad asukohta kiiresti.
Pariisi võlu ei kao sellest, aga iga reisija peaks teadma: kui tänaval keegi kutsub sind mängima lihtsat mängu, kus on võimalus raha võita – see on peaaegu alati pettus. Ära lase end lummata näilisest lihtsusest ega kaasahaaravast rahvahulgast. Kui midagi tundub liiga hea, et olla tõsi, siis tõenäoliselt see seda ongi.